Do it yourself!

Kui ilm ei soodusta jõulutunde tekkimist, siis tee seda ise. Tõmba ette kardinad, süüta palju küünlaid (mõni neist võik jõuluvana kujuline olla), pane glasuuritud piparkoogid lauale, muuda tuba hämaraks ja voila! Nüüd on ainult kuusk veel puudu.

Fotojaht: hobi

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis praeguse hetke suurim hobi/töö/elu/armastus on ülikool. Kui sinna vahele õnnestub pista mõned mitte erialased lugemised, toredad teatritükid, naerutavad sarjad, peod ja sõpradega naermised, siis ongi hetke hobikvoot täidetud. Kui jõuluvana kingikotist leiaks ka ühe kaamera, millega pildistamishobi jätkata oleks veel toredam. Keskkooli ajal sai muidugi teatrit tehtud, lilli seatud, koolis aktiivne oldud ja kõike eelpoolnimetatud ka veel…

Stiilinäide lilleseade ajast

 

 

 

Fotojaht: jalad

Tere hommikust! Avastasin ka, et peaks fotojahtima. Kuna mu kaamera tüdrukpoiss läks aga parematele jahimaadele mõni nädal tagasi, leidsin pildi hoopiski kuldse sügise aegsete fotode hulgast.
Lubaduseks iseendale: kui uus kaamera saabub, siis hakkan tublik fotojahtijaks, et see blogi siin elus püsiks!

Ps! Teised näitavad jalga siin.

Jalad ilmusid kogemata pildile :)

Sarjast häid mõtteid:

Eile klubis juhtus, et kaks tüüpi imbusid vaikselt sisse: “Võib tüdrukud, me tantsime teiega” No, me lahked, ikka võib. Paar tantsu hiljem hakkas üks neist mulle seletama: “Kuule, sorry, saage aru, ilgelt tahaks tantsida, aga kui kaks poissi koos tantsivad on väga gei!” Eks ta nii ole…selle võib vist liigitada ka sarja meeste raske elu :)

Muidu on kõik sama vanaviisi, natukene on asjad liikuma hakanud, aga närvid on ikka läbi.

Siiral teie,
Ei, ma ei ole klubitajaks hakanud (:

Sellepärast, et oktoober saab läbi ja teha ei ole suurt midagi peale kohustuslike asjade lugemise…

…aga Matu magab ja ei taha meie toas tuld põlema panna see tähendab et voodis lugeda ei saa, sest vaeseke pole ammu saanud normaalselt magada, lasen rahus olla. Istun köögis (kus on ka muidu väga hea, sest söök on kogu aeg omast käest võtta, või oleks, kui mul siin süüa oleks midagi peale kaerahelveste). Kusjuures see kohustuslike asjade lugemine ei tundugi nii halb väljavaade, sest onu Augusti raamat vabadussõjast on päris huvitav (sõjaajaloo huviline nagu ma olen…see oli nüüd koht naeruks).
Muidu tundub, et peab ikka kuskilt inspiratsiooni ja pealehakkamist leidma fotojahtimiseks, sest see oli ainuke asi, mis seda blogi veel elus hoidis. Ja ega ei ole ka tegelikult eriti midagi kirjutada siia. Halbadest asjadest eriti ei taha, aga neid on “õnneks” nii palju praegu, et väsitab kohe ära. Saaks vähemalt nende ülikooli asjade ja lõputöökesega natukene selgemaks maailma, oleks juba ehk kergem. Zumba on vist ainuke asi, mis päästab päris hulluks minemisest, sest veini pudelit pole juba mitu nädalat lahti korkinud, et natukene headel maitsetel end kanda lasta. Homme ehk õnnestub.
Muidu olin täna igavest tubli, sain vähemalt ühe aine õpitavasse käekirja ümberkirjutamisega tagasi järje peale.
Ei mäletagi, millal viimati nii pikk jutt siia kirja sai. Muidu sõbrad, kes te siia veel vahel eksite, siis kirjutage, joonistage, helistage, tulge teisest toast külla….ootan teid. Teeme üks naer ja vein ja siis veel üks naer.
Ja keegi võiks mulle ühe valge ja mõnus lume ka tuua. Tahan puhast ja karget talve!
Värvilisi unesi või raputavat reedest pidu, kuidas kellelegi!